Keeduvärvi suvi

Sel suvel oleme teinud kõvasti keeduvärvi kampaaniat. Alustasime teooriaga Bioneeris ja Tarbija24 portaalis (http://www.bioneer.ee/eluviis/tarbimine/aid-11002/Keeduv%C3%A4rv-%E2%80%93-hea-ja-odav-viimistlusvahend).

Seejärel keetsime värvi nii Karlova päevadel (vt ülejäänud fotosid Facebookist: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.168156739911998.42369.159337714127234) kui Hansapäevadel (Fotod: http://www.facebook.com/media/set/?set=a.189379627789709.48463.159337714127234). 

Karlova päevadel valmis traditsiooniline rootsipunane värv, mille kinkisime Karlova Seltsile. Hiljem selgus, et sellega sai värvitud üks kiik Karlova hoovis ja tulemusega oldi väga rahul. 

Seevastu Hansapäevadel katsetasime tavapäraste värvitoonide asemel halli, kuna üks arhitekt soovis teada, kas ka seda tooni oleks keeduvärviga võimalik saada. On! Ja toon tuli väga ilus, hõbedane. Kavatsesime keeta värvi ka Põlvamaa ökofestil, aga ilm ei olnud tookord meiega mestis ja üritusest tuli loobuda.

Ka poes on olnud suur huvi valmisvärvi vastu. Samas isekeetmise komplektidel ei ole minekut. Ilmselt pelgavad oluliselt soodsamast hinnast olenemata inimesed keetmist ise ette võtta, kuna koostisaineid on mitmeid ja protsess nõuab esimesel tegemisel kindlasti juhendi jälgimist. Samas ei saa midagi untsu minna, kui kenasti kaasa antud õpetust lugeda. Keetmine on eriti vahva talgukorras, kus kordamööda saab värvi segada ja hiljem  seda soojalt seina kanda. Muudest headest omadustest siinkohal uuesti rääkima ei hakka, kõik on juba põhjalikult selgitatud eelpool nimetatud artiklites.

 Segamine on põhiline!

Värnitsa lisamine.

Ja lõpuks pigment, et saada soovitud toon.

Nüüdseks on ilmad juba kehvemaks pööranud ja värvimistöid välitingimustes enam nii hoogsalt ette võeta, kuid siiski võib juhtuda, et september annab mõne kena nädalavahetuse veel kasutada. Igal juhul ei tasu saabuva talve jooksul sel suvel nähtut unustada, vaid pigem planeerida uusi värvimisi kevade saabudes.

Head asjad ei lähe kunagi moest!

 Esimese keetmise tulemusena valmis selline "värvikaart".

Suvistest tegemistest

Hiljuti teatasime, et suvekuudel oleme laupäeviti suletud, kuna igasugused väliüritused ja laadad võtavad enamuse nädalvahetustest enda alla. Ja kui peakski ilma laadata laupäev olema, siis saame keeduvärvi keeta. Sel laupäeval ongi plaanis keeta valmis suurem laar erinevaid toone (punast, kollast, pruuni, rohelist) värvi, et saaksime pakkuda valmisvärvi neile, kes soovivad väiksemat kogust ega taha ise keetmist ette võtta. Keetmine on meil juba käpas. Tegime seda ka Karlova päevadel, natuke pildimaterjali selle kohta: www.facebook.com/heamajapood. 

Värvi keetmine on väga tore ja huvitav üritus, soovitame soojalt. Isekatsetajatele on poes ootamas komplektid 10, 20, 40 liitri valmistamiseks. Kui soovite suuremaid (85 ja 170 liitri) komplekte, võiks meile sellest u nädal enne teada anda, et saaksime vajadusel varusid täiendada.

Hiljuti oleme avaldanud keeduvärvi kohta ka paar artiklid, kust saab täpsemalt selle värvi kohta lugeda. 

Üks neist siin: http://www.tarbija24.ee/?id=455880

Kevadine tervisekontroll hoonetele - Üks mõistlik artikkel vana maja omanikele

Kevadine tervisekontroll hoonetele - Kinnisvara - E24

Uksed lahti!

Pidulik avamispidu toimus 22. aprillil. Rahvast oli palju ja üritus väga meeleolukas oma küpsetatud pirukate ja mõnusa kergelt mullitava veiniga. Nüüdseks oleme siis juba paar nädalat avatud ja huvilisi on käinud kenasti. Paljuski tänu 25. aprillil Tartu Postimehes avaldatud artiklile. Artikkel kukkus välja selline natuke kummaline, aga eks ajakirjanikel ole oma viis asju näha, kuulda ja kõrva taha panna. Eesmärki see siiski täitis ja paljud uudistajad olid väga meeldivalt üllatunud, et selline tore pood on nüüd olemas. Täna toimus esimene koolitus, teemaks kaseiinvärv. Järgmine koolitus saab teoks ilmselt nädala või paari pärast (siis kui toimuvad Karlova päevad) ja selle kohta ilmub info kindlasti ka "Kirevas Karlovas".

 

Hea Maja Pood

Varsti avab Tartus, Pepleri 32 aadressil oma uksed Hea Maja Pood, mis hakkab pakkuma kõike vajalikku vanemate hoonete restaureerimiseks ja uute hoonete loodussõbralikuks ehitamiseks7 viimistlemiseks. Mõte selline pood teha sai alguse juba mitu aastat tagasi, tõsisemaks asjaajamiseks läks u aasta tagasi jaanuaris. Usukumatult kaua läks aega äriplaani koostamisega, kui see 2010. a jõuludeks valmis sai, hakkasime otsima poe pidamiseks sobivat kohta. Oli mitmeid huvitavaid variante, millest kõik kahjuks ühel või teisel põhjusel realiseerimata jäid. Eesmärgiks oli leida, koht, mis toetaks poe eesmärke oma olemuse ja välimusega. Ehk ruumid pidid kindlasti asuma vanas majas, soovitavalt mõnes toredas puumajas Karlovas või Toometagusel või Supilinnas. Kahjuks päris nii ei läinud ja leidsime hea paiga hoopis Pepleri tänaval väärikas Arstide Liidu majas.

Hetkel tundub, et ükskõik mis muu äri oleks hõlpsam ajada, kui poodi :). Lihtsalt nii palju igasugu väikseid ja suuri asjaajamisi on. Kuna ka korraliku veebipoe plaan on vaja teoks teha, siis lisandub reaalse poe sisseseadmisele ka rohkelt lisaasjaajamisi, läbirääkimisi, lepinguid, kaubahankimist jpt. Ja päevad on nii uskumatult lühikesed kõige selle jaoks.

Esimesed pigmendid purgis, sildid veel puudu.

Poe avamise plaan on aprilli alguses. Et koos kevadega oleks kõigil soovijail remondi plaane tehes ka meie poest läbi astuda. Nädala jagu oleme tegelenud poe riiulite hankimise, nende värvimise ja kauba kaalumisega. Ilma viimistluseta puidust riiulid nimelt olid liiga igavad meie jaoks ja otsustasime need üle värvida.

Riiulite ülevõõpamine.

Loomulikult segasime värvi ise kokku- linaõlivärnitsast, munadest,  veest ja India mustast pigmendist. Seega on meie heledatest ja avarates ruumides varsti üsna tume sisustus.

Tulevane müügisaal.

Täna saime kätte ka poe asukohta ja lahtiolekuaegu tähistavad sildid. Sildid valmistas meile Ants Helinurme Töötuba (www.f28.ee) ja need võtavad eeskuju I vabariigi aegsetest ärisiltidest, mis olid tavaliselt plekist ja kinnitatud majaseinale. Varsti paneme need üles, kuid seni kaunistavad need meie poe ruumi seinaäärt.

Silt ootab majaseinale kinnitamist.

Korteri planeeringust

Kui võrrelda maja ehitusprojekti 1931. aastast ja praegust planeeringut, siis ilmneb, et algselt oli kavandatud korteris ringplaneering. See tähendas, et kõik ruumid olid läbikäidavad, samuti sai esikust otse kööki. Ehitusloa taotlemisega seotud kirjavahetusest selgus, et tuleohutuse nõuete tõttu tuli esikust kööki viiv ava ehituse käigus sulgeda. See aga muutis korteri planeeringu väga ebafunktsionaalseks. Olgugi, et korteril oli kaks eraldi sissepääsu, ei tundunud kuidagi normaalne, et tänavapoolt sisenedes tuleb kööki jõudmiseks kõigepealt käia läbi elutoast ja magamistoast selmet kohe esikust kööki astuda. 

Sellele, et algselt oli ukseava sellesse kohta ette nähtud, viitavad ka krohvialused palgid. Foto tehtud köögi poolt. 

Seega sündis vana ukseava taastamise otsus vanu plaane vaadates üksmeelselt. Läbipääsu tekitamine muutis ka muidu kitsa ja pimedana mõjuva väikese köögikese palju avaramaks ja valgusküllasemaks. Tuleb tunnistada, et sama teed läksid ka ülejäänud korterid. Algses projektis ettenähtud korteri planeeringut võib selgelt nimetada funktsionaalseks, kuna vaid 40 ruutmeetri peale on kenasti mahutatud kõik vajalik ning korteris viibides tegelikult tundub, et see on hoopis suurem.

Millest siis alustada?

Kui notaris käidud ja terve maja uued korteriomanikud saanud, tuli esmalt pidada maha ühine nõupidamine ja panna paika plaanid, mida ühiselt teha. Esimese asjana tuli lahendada kanalisatsioon, kuna vastupidiselt maakleri jutule, ei olnud see siiski linna kanalisatsiooniga ühendatud. Koosolekul selgus, et naabrid on toredad noored ja ettevõtlikud inimesed, kes meelsasti ajavad koos ühiseid asju. Jagasimegi ühised ülesanded ära ja igaüks sai oma korteri juurde kõpitsema asuda. Minu suurim soov oli võimalikult ruttu pääseda akende kallale. Ülikoolis ja hiljem tööl olin selle teoorias nii selgeks õppinud, et sõrmed lausa sügelesid praktika järele. Ja teoorias on see kõik nii lihtne ja ladus!

Juba esimesel nädalavahetusel asusin aknaid restaureerima. Pildil on näha, et see osa elutoast oli juba tapeedist puhastatud. Alles on vaid puidust dekoratiivne liist, mis ajastule omaselt eraldas peegelvõlviga lage ja seina. Lubikrohvitud sein oli plaanis heledat tooni kaseiinvärviga katta.

Akende kõpitsemise kõrval algas ka tapeedi seintelt maha kraapimine. See oli omamoodi väga põnev, sest aluskihinks olev makulatuuriks oli valdavalt 1920ndate Postimees. Tapeedi kihtidest koostasin hiljem väikese albumi ja sinna sai pandud ka toredamaid ajalehe väljalõikeid.

Kõige toredam oli tollane, I Eesti vabariigi aegne kuulutuste rubriik.  

Oli selge, et suurem osa tööst moodustab vanade, st peamiselt nõukogudeaegsete viimistluskihtide eemaldamine. Seda nii põrandate, seinte, lagede kui ka ahjude puhul. Tihti selgus, et just viimane kihi pealekandmisega on tahetud teha "kannapööret" senises viimistluses ning nii oli näiteks lubivärvile peale kantud mitmes kihis eriti tihket õlivärv ning lagedele eriti paks helesinine värvikiht, mis erinevalt selle alustest kihtidest koorus suurte tükkidena maha.

Köögi seinale, mis korteris oli ainsana ilma tapeedita, sai tehtud huvi pärast sondaaž. See näitabki, et enne 4 kihti õlivärvi oli sein värvitud lubi(liim)värviga.

Ja ahjud.. Need olid tegelikult ilusatest helebeežidest glasuurimata pottidest ahjud, kuid ühel hetkel oli keegi otsustanud, et aitab liigsest helgusest, ning värvis need üle paksu tumerohelise õlivärviga. Võimalik, et sellega sooviti parandada ka ahjude soojustegurit :). Igatahes ei hakanud sellele peale ükski värvieemalduspasta ega ka kuumaõhupüstol. Aitas ainult ketaslihvija ja see tähendas kohutavat tolmu. Ja kära. Ja selgelt oli see töö tugevamale sugupoolele. Tagantjärele peab ütlema, et see oli üks õudsemaid töid üldse (kuigi ma seda ise ei teinud).

Ahi elutoa poolt, osaliselt puhastatud.

Ühe korteri taassünni algus

Kui 2008. a augustis tuli Tartus müüki korraga 4 korterit, mis kõik asusid 1930ndatel ehitatud kortermajas Ülejõel, oli kindel soov üks neist soetada. Juba kuulutuse rohketest piltidest luges välja, et tegemist on hästi hoitud ning rohekete säilinud ajastukohaste detailidega korteritega, mille eelmine omanik ei olnud õnneks võtnud vaevaks plastikakendega "kaunistada". Nimelt oli minu korterisoetamise kindlaks tingimuseks, et saaksin omal käel rohkesti restaureerida (s.h kindlasti ka aknaid). Lisaks olid majas ja korterites säilinud algupärased välis- ja siseuksed, käepidemed, ahjud, põrandad, pliidid, trepid jms. Ka aed oli nelja korteriga majale paraja suurusega.

Kohapeal mõjus esimese asjana võluvalt koridori maalitud seinad ja elegantne betoonist trepp. Sel ajal, kui maakleri saatel majast esmamuljed kujunesid, broneeriti telefoni teel juba esimene korter. See tegi üsna ärevaks ja sundis kiiremini ringi vaatama. Selgus, et broneeritud korter oligi selle maja parim. Aga kuna minu silmis paremuselt teine korter oli veel alles, siis sündis kohapeal ka otsus see broneerida. Niivõrd võluv oli see kogu kompleks stiilipuhtast 30ndate funktsionalistlike sugemetega kortermajast (projekteerija Tartu üks tolleaja viljakamaid ehitusinsenere Fromhold Kangro, tuntud küll pigem Karlova puitmajade projektide autorina); kompaktsest abihoonest, mille mahukatele puukuuridele lisandus ka ümara metallahjuga töötuba ja algupärase inventariga pesuköök; õunapuu aiast koos romantilise aiamajaga, mis ilmselt samuti elumajaga ühel ajal ehitati lastele mängimiseks.

Abihoone (vasemal puurkuurid, paremal sissepääsud töötuppa ja pesukööki) eraldab majandushoovi selle tagusest viljapuuaiast.

Rohelusse uppunud tagaaed koos laste mängumajaga.

Nüüd jäi veel ametlikud toimetused teha ja kauaoodatud "isetegemine" sai alata.