Friday, February 4, 2011

Korteri planeeringust

Kui võrrelda maja ehitusprojekti 1931. aastast ja praegust planeeringut, siis ilmneb, et algselt oli kavandatud korteris ringplaneering. See tähendas, et kõik ruumid olid läbikäidavad, samuti sai esikust otse kööki. Ehitusloa taotlemisega seotud kirjavahetusest selgus, et tuleohutuse nõuete tõttu tuli esikust kööki viiv ava ehituse käigus sulgeda. See aga muutis korteri planeeringu väga ebafunktsionaalseks. Olgugi, et korteril oli kaks eraldi sissepääsu, ei tundunud kuidagi normaalne, et tänavapoolt sisenedes tuleb kööki jõudmiseks kõigepealt käia läbi elutoast ja magamistoast selmet kohe esikust kööki astuda. 






















Sellele, et algselt oli ukseava sellesse kohta ette nähtud, viitavad ka krohvialused palgid. Foto tehtud köögi poolt. 

Seega sündis vana ukseava taastamise otsus vanu plaane vaadates üksmeelselt. Läbipääsu tekitamine muutis ka muidu kitsa ja pimedana mõjuva väikese köögikese palju avaramaks ja valgusküllasemaks. Tuleb tunnistada, et sama teed läksid ka ülejäänud korterid. Algses projektis ettenähtud korteri planeeringut võib selgelt nimetada funktsionaalseks, kuna vaid 40 ruutmeetri peale on kenasti mahutatud kõik vajalik ning korteris viibides tegelikult tundub, et see on hoopis suurem.

Millest siis alustada?

Kui notaris käidud ja terve maja uued korteriomanikud saanud, tuli esmalt pidada maha ühine nõupidamine ja panna paika plaanid, mida ühiselt teha. Esimese asjana tuli lahendada kanalisatsioon, kuna vastupidiselt maakleri jutule, ei olnud see siiski linna kanalisatsiooniga ühendatud. Koosolekul selgus, et naabrid on toredad noored ja ettevõtlikud inimesed, kes meelsasti ajavad koos ühiseid asju. Jagasimegi ühised ülesanded ära ja igaüks sai oma korteri juurde kõpitsema asuda. Minu suurim soov oli võimalikult ruttu pääseda akende kallale. Ülikoolis ja hiljem tööl olin selle teoorias nii selgeks õppinud, et sõrmed lausa sügelesid praktika järele. Ja teoorias on see kõik nii lihtne ja ladus!
Juba esimesel nädalavahetusel asusin aknaid restaureerima. Pildil on näha, et see osa elutoast oli juba tapeedist puhastatud. Alles on vaid puidust dekoratiivne liist, mis ajastule omaselt eraldas peegelvõlviga lage ja seina. Lubikrohvitud sein oli plaanis heledat tooni kaseiinvärviga katta.

Akende kõpitsemise kõrval algas ka tapeedi seintelt maha kraapimine. See oli omamoodi väga põnev, sest aluskihinks olev makulatuuriks oli valdavalt 1920ndate Postimees. Tapeedi kihtidest koostasin hiljem väikese albumi ja sinna sai pandud ka toredamaid ajalehe väljalõikeid.

Kõige toredam oli tollane, I Eesti vabariigi aegne kuulutuste rubriik.  













Oli selge, et suurem osa tööst moodustab vanade, st peamiselt nõukogudeaegsete viimistluskihtide eemaldamine. Seda nii põrandate, seinte, lagede kui ka ahjude puhul. Tihti selgus, et just viimane kihi pealekandmisega on tahetud teha "kannapööret" senises viimistluses ning nii oli näiteks lubivärvile peale kantud mitmes kihis eriti tihket õlivärv ning lagedele eriti paks helesinine värvikiht, mis erinevalt selle alustest kihtidest koorus suurte tükkidena maha.
Köögi seinale, mis korteris oli ainsana ilma tapeedita, sai tehtud huvi pärast sondaaž. See näitabki, et enne 4 kihti õlivärvi oli sein värvitud lubi(liim)värviga.

Ja ahjud.. Need olid tegelikult ilusatest helebeežidest glasuurimata pottidest ahjud, kuid ühel hetkel oli keegi otsustanud, et aitab liigsest helgusest, ning värvis need üle paksu tumerohelise õlivärviga. Võimalik, et sellega sooviti parandada ka ahjude soojustegurit :). Igatahes ei hakanud sellele peale ükski värvieemalduspasta ega ka kuumaõhupüstol. Aitas ainult ketaslihvija ja see tähendas kohutavat tolmu. Ja kära. Ja selgelt oli see töö tugevamale sugupoolele. Tagantjärele peab ütlema, et see oli üks õudsemaid töid üldse (kuigi ma seda ise ei teinud).
Ahi elutoa poolt, osaliselt puhastatud.

Tuesday, February 1, 2011

Ühe korteri taassünni algus

Kui 2008. a augustis tuli Tartus müüki korraga 4 korterit, mis kõik asusid 1930ndatel ehitatud kortermajas Ülejõel, oli kindel soov üks neist soetada. Juba kuulutuse rohketest piltidest luges välja, et tegemist on hästi hoitud ning rohekete säilinud ajastukohaste detailidega korteritega, mille eelmine omanik ei olnud õnneks võtnud vaevaks plastikakendega "kaunistada". Nimelt oli minu korterisoetamise kindlaks tingimuseks, et saaksin omal käel rohkesti restaureerida (s.h kindlasti ka aknaid). Lisaks olid majas ja korterites säilinud algupärased välis- ja siseuksed, käepidemed, ahjud, põrandad, pliidid, trepid jms. Ka aed oli nelja korteriga majale paraja suurusega.

Kohapeal mõjus esimese asjana võluvalt koridori maalitud seinad ja elegantne betoonist trepp. Sel ajal, kui maakleri saatel majast esmamuljed kujunesid, broneeriti telefoni teel juba esimene korter. See tegi üsna ärevaks ja sundis kiiremini ringi vaatama. Selgus, et broneeritud korter oligi selle maja parim. Aga kuna minu silmis paremuselt teine korter oli veel alles, siis sündis kohapeal ka otsus see broneerida. Niivõrd võluv oli see kogu kompleks stiilipuhtast 30ndate funktsionalistlike sugemetega kortermajast (projekteerija Tartu üks tolleaja viljakamaid ehitusinsenere Fromhold Kangro, tuntud küll pigem Karlova puitmajade projektide autorina); kompaktsest abihoonest, mille mahukatele puukuuridele lisandus ka ümara metallahjuga töötuba ja algupärase inventariga pesuköök; õunapuu aiast koos romantilise aiamajaga, mis ilmselt samuti elumajaga ühel ajal ehitati lastele mängimiseks.
Abihoone (vasemal puurkuurid, paremal sissepääsud töötuppa ja pesukööki) eraldab majandushoovi selle tagusest viljapuuaiast.

Rohelusse uppunud tagaaed koos laste mängumajaga.

Nüüd jäi veel ametlikud toimetused teha ja kauaoodatud "isetegemine" sai alata.