Kui notaris käidud ja terve maja uued korteriomanikud saanud, tuli esmalt pidada maha ühine nõupidamine ja panna paika plaanid, mida ühiselt teha. Esimese asjana tuli lahendada kanalisatsioon, kuna vastupidiselt maakleri jutule, ei olnud see siiski linna kanalisatsiooniga ühendatud. Koosolekul selgus, et naabrid on toredad noored ja ettevõtlikud inimesed, kes meelsasti ajavad koos ühiseid asju. Jagasimegi ühised ülesanded ära ja igaüks sai oma korteri juurde kõpitsema asuda. Minu suurim soov oli võimalikult ruttu pääseda akende kallale. Ülikoolis ja hiljem tööl olin selle teoorias nii selgeks õppinud, et sõrmed lausa sügelesid praktika järele. Ja teoorias on see kõik nii lihtne ja ladus!
Juba esimesel nädalavahetusel asusin aknaid restaureerima. Pildil on näha, et see osa elutoast oli juba tapeedist puhastatud. Alles on vaid puidust dekoratiivne liist, mis ajastule omaselt eraldas peegelvõlviga lage ja seina. Lubikrohvitud sein oli plaanis heledat tooni kaseiinvärviga katta.
Akende kõpitsemise kõrval algas ka tapeedi seintelt maha kraapimine. See oli omamoodi väga põnev, sest aluskihinks olev makulatuuriks oli valdavalt 1920ndate Postimees. Tapeedi kihtidest koostasin hiljem väikese albumi ja sinna sai pandud ka toredamaid ajalehe väljalõikeid.
Kõige toredam oli tollane, I Eesti vabariigi aegne kuulutuste rubriik.
Oli selge, et suurem osa tööst moodustab vanade, st peamiselt nõukogudeaegsete viimistluskihtide eemaldamine. Seda nii põrandate, seinte, lagede kui ka ahjude puhul. Tihti selgus, et just viimane kihi pealekandmisega on tahetud teha "kannapööret" senises viimistluses ning nii oli näiteks lubivärvile peale kantud mitmes kihis eriti tihket õlivärv ning lagedele eriti paks helesinine värvikiht, mis erinevalt selle alustest kihtidest koorus suurte tükkidena maha.
Köögi seinale, mis korteris oli ainsana ilma tapeedita, sai tehtud huvi pärast sondaaž. See näitabki, et enne 4 kihti õlivärvi oli sein värvitud lubi(liim)värviga.
Ja ahjud.. Need olid tegelikult ilusatest helebeežidest glasuurimata pottidest ahjud, kuid ühel hetkel oli keegi otsustanud, et aitab liigsest helgusest, ning värvis need üle paksu tumerohelise õlivärviga. Võimalik, et sellega sooviti parandada ka ahjude soojustegurit :). Igatahes ei hakanud sellele peale ükski värvieemalduspasta ega ka kuumaõhupüstol. Aitas ainult ketaslihvija ja see tähendas kohutavat tolmu. Ja kära. Ja selgelt oli see töö tugevamale sugupoolele. Tagantjärele peab ütlema, et see oli üks õudsemaid töid üldse (kuigi ma seda ise ei teinud).
Ahi elutoa poolt, osaliselt puhastatud.
